Kõrvits, kartul ja peet on ka ravimtaimed.

Kõrvitsaseemned sisaldavad umbes 50% taimeõli, kõrvitsate viljalihas on suhkruid, karotiini, fosforisooli, mikroelemente, ränihappeid.

Kõrvitsamahla nähakse  rahvameditsiinis ette maksa, neerud, eesnäärme haigestumise ja ainevahetushaiguste  puhul. Ta ravib rasedaid ja merehaigeid iiveldusest. Tal on ka kusele ajav ja lahtistav mõju.

Kõhukinnisuse puhul on kõrvits asendamatu. Teda on soovitav süüa ka toorelt nagu arbuusi, mõned viilud päevas.

Kõrvitsamahla võetakse 1 tund enne sööki ½ klaasi korraga 2 korda päevas.

Kõrvitsa viljaliha nii toorelt, hautatult kui ka keedetult parandab kõhunäärme tööd ja ravib spasmilist jämesoolapõletikku.

Toorestest kartulitest pressitud mahl normaliseerib maomahla koostist (vähendab selle liigset happesust ning suurendab seda , kui hapet on maomahlas liiga vähe), mõjub hästi kroonilise gastriidi ja haavandtõbede puhul. Ta  kõrvaldab isegi kõhuvalud, soodustab haavandite ja seinasöövuste kinnikasvamist seedetraktis. Veel soovitatakse kartuli toormahla peavalude, kõrge vererõhu ja glaukoomi puhul. Ravimiskuur on 1…2 kuud. Päevas võetakse kartulimahla 2 korda a ½ klaasi.

Toores peedimahl on samuti väga kasulik.  Selle koostises on proteiinid, askorbiinhape, õun- ja oblikahapet, suhkruid, magneesiumi- kaaliumisooli. Rahvameditsiinis on teda ammustest aegadest kasutatud kõhtu lahtistava , kusele ajava , põletikuvastase ja valuvaigistava vahendina. Mee ja sidrunimahlaga segatult kasutatakse peedimahla kõrgvererõhutõve ja külmetuse puhul. Välispidiselt mõjub peedimahl haavade kinnikasvamist soodustavalt. Haavale pannakse peeti pudruna.

Peedimahla soovitatakse ka pea veresoonte ateroskleroosi ja südame rütmihäirete puhul. Rütmi taastavad esmajoones kaaliumi-, magneesiumi-, raua – ja joodisoolad ning paljud vitamiinid peedimahlas.

Ka allergia, aneemia , astma, kilpnäärme alatalituse, nahapõletike ja kõhukinnisuse kasutakse peeti.