Kõrvitsaseemned sisaldavad umbes 50% taimeõli, kõrvitsate
viljalihas on suhkruid, karotiini, fosforisooli, mikroelemente, ränihappeid.
Kõrvitsamahla nähakse
rahvameditsiinis ette maksa, neerud, eesnäärme haigestumise ja
ainevahetushaiguste puhul. Ta ravib
rasedaid ja merehaigeid iiveldusest. Tal on ka kusele ajav ja lahtistav mõju.
Kõhukinnisuse puhul on kõrvits asendamatu. Teda on soovitav
süüa ka toorelt nagu arbuusi, mõned viilud päevas.
Kõrvitsamahla võetakse 1 tund enne
sööki ½ klaasi korraga 2 korda päevas.
Kõrvitsa viljaliha nii toorelt,
hautatult kui ka keedetult parandab kõhunäärme tööd ja ravib spasmilist
jämesoolapõletikku.
Toorestest kartulitest pressitud mahl normaliseerib maomahla koostist (vähendab
selle liigset happesust ning suurendab seda , kui hapet on maomahlas liiga
vähe), mõjub hästi kroonilise gastriidi ja haavandtõbede puhul. Ta kõrvaldab isegi kõhuvalud, soodustab
haavandite ja seinasöövuste kinnikasvamist seedetraktis. Veel soovitatakse
kartuli toormahla peavalude, kõrge vererõhu ja glaukoomi puhul. Ravimiskuur on
1…2 kuud. Päevas võetakse kartulimahla 2 korda a ½ klaasi.
Toores peedimahl on samuti väga kasulik.
Selle koostises on proteiinid, askorbiinhape, õun- ja oblikahapet, suhkruid,
magneesiumi- kaaliumisooli. Rahvameditsiinis on teda ammustest aegadest
kasutatud kõhtu lahtistava , kusele ajava , põletikuvastase ja valuvaigistava
vahendina. Mee ja sidrunimahlaga segatult kasutatakse peedimahla kõrgvererõhutõve
ja külmetuse puhul. Välispidiselt mõjub peedimahl haavade kinnikasvamist
soodustavalt. Haavale pannakse peeti pudruna.
Peedimahla soovitatakse ka pea
veresoonte ateroskleroosi ja südame rütmihäirete puhul. Rütmi taastavad
esmajoones kaaliumi-, magneesiumi-, raua – ja joodisoolad ning paljud
vitamiinid peedimahlas.
Ka allergia, aneemia , astma,
kilpnäärme alatalituse, nahapõletike ja kõhukinnisuse kasutakse peeti.